Fotograafia nimetus pärineb kreekakeelsetest sõnadest phōs (valgus) ja gráphein (kirjutama).
Kui oli leiutatud tehnika, mille abil mingi kujutis pinnale tekitada,
siis fotograafia jaoks oli vajalik ka selle kujutise salvestamine. Juba
16. sajandil teati, et hõbeda sooladel on võime sõltumata temperatuurist muutuda valguse käes tumedamaks.
Praktilisemate tehnikate leiutamine
Nii dagerrotüübi kui ka kalotüübi kõrgperiood kestis vaid veidi üle
kümne aasta, sest mõlemal protsessil oli puudusi. Õige pea hakati otsima
meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja kalotüübi
võimaluse pilte piiramatult paljundada. Nii jõuti klaaspõhimiku
kasutamiseni. Esimese sellise menetluse – albumiin-klaasnegatiivid –
töötas 1847. aastal välja prantslane Claude Felix Abel Niépce de St.-Victor, kes kasutas klaaspõhimikul valgustundliku kihi sideaineks kaaliumjodiidi sisaldavat munavalget
Kuivplaatmenetlus
Märgplaatmenetlus
tähendas fotograafias pöördepunkti, kuna see muutis fotod
kättesaadavaks väga paljudele inimestele. Sellegipoolest polnud tegemist
täiusliku meetodiga, peamiselt seetõttu, et kogu pildi tegemise
protsessi jooksul plaati märjana hoida oli küllaltki tülikas.
Rullfilm
George
Eastman ei piirdunud aga kuivplaatide tootmisega. Et muuta pildistamist
veelgi mugavaks, pidas ta vajalikuks asendada pidevat vahetamist nõudvad
klaasplaadid paindlikuma paberil põhineva filmiga.